Esimene kohtumine ei pea olema “sügav sukeldumine” ega koht, kus peab kõik korraga ära rääkima. Olulisem on luua turvaline raam: mis on teie teema, milline muutus oleks päriselt abiks ja kuidas siin ruumis räägitakse nii, et keegi ei jää üksi ega saa “süüdlase” silti.
Sageli alustatakse pere loost ja sellest, kuidas praegune olukord on kujunenud. Mõnikord tehakse ka genogrammi ehk peresuhete kaarti, et mustrid ja põlvkondlikud mõjud saaksid nähtavaks. See ei ole kellegi süü otsimine, vaid arusaamine, miks just nii on läinud ja mis aitab edasi.
Kui tahad enne tulekut end veidi ette valmistada, pane kirja kolm asja:
1) mis tekitab kodus enim pinget
2) millal on teil olnud paremaid aegu ja mis siis töötas
3) mis oleks üks väike märk, et teraapiast on kasu. Nii on lihtsam alustada ja eesmärk püsib selgem.